Õhtul .

[Cecilie Lewbot]

Kell oli umbes üheksa, kui Cecilie koolimajast väljus ja metsa poole suundus. Ilm jahe, aga enam-vähem tuulevaikne. Cecil polnudki tegelikult erilist põhjust metsa kobimiseks. Majas oli lihtsalt igav. Paari minuti pärast oli Ceccy metsani jõudnud ja silkas mööda mingit sisse käidud metsarada. Väga sügavale neidis ei hakanud minema. Eriliselt ära eksida poleks ka tantnud. Kuskil nii sada meetrit metsa äärest kaugemal, potsatas Cecilie ühele samblaga kaetud kivile.

[Andrew Jones]

Andrew tõmbas oma tumesinise pusa kapuutsi kindlalt pähe ning surus siis käed teksade taskutesse, ise kiirelt edasi liikudes, võttes korraga pikki samme. Noormees viis ühe pilgu oma selja taha, et näha kooli siluetti õhtu kumas. Ta viis pilgu tagasi enda ette, et mitte juurikate otsa komistada ja astus läbi puude tihniku edasi. Andrew tõstis pilgu enda eest maast ja vaatas ringi. Silma riivas must juuksepahmakas ja kellegi kuju. Noormees kortsutas hetkeks kulmu ning liikus siis läbi puude edasi kivi poole.

[Cecilie Lewbot]

Cecilie pilk oli kinnitatud kivile, kust ta sammalt lahti kiskus. Tüdruk tõstis alles pilgu siis, kui kuskilt kooli poolt kõlas lehtede sahinat. Tänu sellele märkas Cec kedagi lähenevat. Peale lühikest tuvastamis üritust, loobus tüdruk sellest. ''TSÄO!'' hüüdis neidis lähenevale kujule, lootes et tegu pole õpsiga. Eriti mõne vanema õpetajaga.

[Andrew Jones]

Andrew'i näole ilmus tahtmatu muie ning ta astus suurest tammepuust mööda, jõudes lõpuks kivini. "Keda mu silmad peavad nägema?" küsis ta, tundes ära Cecilie, koolikaaslase. Noormees tõmbas käed taskutest välja ning võttis samuti ühel kivil istet tüdruku ees.

[Cecilie Lewbot]

Cecilie muigas lõbustatult, taibates kellega tegu on. ''Vanajumalat ennast.'' vastas Cec Andrew küsimusele, ketsi kandadega vaikselt vastu sammaldunud kivi tagudes. ''Nii et asu aga palvetama.'' lisas tüdruk veel, huulil laiumas mänglev naeratus. Teisi nöökida oli alati tore.

[Andrew Jones]

Andrew raputas kergelt pead ja pani siis käed ette kokku, nagu palvetakski ning sulges silmad, näol jumala tõsine ilme. Noormees seisis (istus) nii paar hetke ja avas siis silmad, lastes kätel sülle kukkuda. "Said oma tahtmise, oo kõikvõimas." ütles ta, suunurgad üles kerkimas naeratuseks.

[Cecilie Lewbot]

Cecilie naeris, Andrew teguviisi silmitsedes. Andrew oli alati olnud see, kes tüdruku huumorist aru sai. ''Ära loodagi, et see kindlustas sulle koha taevas. Pead veel edaspidigi vaeva nägema.'' sõnas Cec seejärel tõsise häälega, sõrm püsti, hoides vaevu endale omast mänglevat tooni tagasi.

[Andrew Jones]

Andred langetas pea, nagu hakkaks pattu kahetsema või muud sellist ning tõusis siis püsti, olles taas sirgelt. Ta liikus neiu juurde ja peatus tema ees. "Täielikult valmis ülesandeid täitma. Milline oleks esimene?" küsis ta, püüdes kõigest jõust oma suunurki all hoida, sest need kippusid naeratuseks ära kiskuma.

[Cecilie Lewbot]

Cecilie muigas hetkeks, kuid muutus koheselt tõsiseks, raputades tähtsalt pead. ''Ei, ei, ei. See ei saa sulle nii kerge olema. Sa pead TAEVASTEST märkidest, vihjetest ise aru saama ja nende antud ülesandeid täitma.'' sõnas ta sõrm siiani püsti. Oma kõne lõpetanud, ilmus tüdruku näole uuesti naeratus.

[Andrew Jones]

Andrew näole ilmus hetkeks muie. Noormees vajutas Cecilie randme õrnalt talle sülle ning ütles siis: "Ära vehi mul näpuga nina all, äkki torkad ninaauku kogemata." Noormees sundis end taas tõsiseks ning nüüd viis ta pilgu taevasse, kus sirasid tähekesed. Ta kissitas silmi ja pööras pead ühte ja teistpidi ning langetas taas pilgu neiule. "Mitte midagi." ütles ta käsi laiutades ja kratsis korraks kukalt.

[Cecilie Lewbot]

Kui Andrew tema käe alla surus naeris Cecilie algul kuid muutus siis tõsiseks. ''Kuidas sa julged nii häbematult käituda?'' teatas ta tähtsalt, hüpates kivilt püsti. ''Nüüd saad tunda jumalate raevu.'' lisas Cec veel, sihtides rusikatega poisi poole ja hüpates lollakalt üles-alla.

[Andrew Jones]

Andrew "kohkus" ja astus paar sammu tahapoole. Noormees itsitas, kui Cecilie hakkas poksiässa mängima. Ta liikus neiule aeglaselt lähemale, käed samuti võitlusvalmilt rusikas. Jõudnud neiule päris ligidale, haaras tal järsku neiu mõlemast käest ja surus need tal selja taha, nagu polku pätil. Ta pööras neiu ümber ning hoidis tal käsi seljataga, teise käega kivini juhatades. Ta sundis Cecilie sinna tagasi istuma ja lausus siis mõtlikuhäälega: "Nüüd on mul jumal pantvangis. Imelik lugu."

[Cecilie Lewbot]

Olles vangi haaratud, manas Cecilie näole võimalikult hirmunud ilme. ''Ära tee mulle midagi. Ma lasen su taevasse kui sa mu lahti lased. Ma luban.'' seletas ta ''hirmunult'', vagusi seistes. Asend polnud just kah parim. Samblahais tungis ninna ja see polnud just kõige meeldivam.

[Andrew Jones]

Andrew lõdvendas haaret neiu käte ümber, nagu kaheldes. "Oled sa ikka kindel?" küsis ta, selle taeva-värgi kohta. Noormees veel lahti ei lasknud, et neiu ära ei põgeneks. Ta viis pilgu korraks tüdrukult metsale ja siis tagasi.

[Cecilie Lewbot]

Hetkel kui Andrew haarde lõdvemaks lasi kasutas Cecilie juhust ja pööras välkkiirelt ümber. ''Hahhaaa, Nüüd sa enam ei pääse.'' teatas ta tähtsalt, paar sammu tagasi hüpates et Andrew teda koheselt uuesti kinni nabida ei saaks. ''Ja taevasse ära loodagi pääseda.'' lisas ta veel, huulil ''õel'' ilme.